29.07 Europeade neljas päev rongkäigu rütmis

Vastuvõtulaev Suomen Joutsen.
Pildistas Eveliin Anton. 

Laupäeva hommik algab kokku neljale Naksakale ja Kärutajale (eelmisel päeval bussis toimunud hääletuse järgi osutusid nendeks Elbe, Eveliin, Sille ja Taavi) teistest mõnevõrra varem. Nimelt on täna kutsutud iga rühma 2 esindajat Europeade´i komitee vastuvõtule Suomen Joutsasse, kus võõrustavad meid Turku linnapea, Europeade´i „boss“ ja veel üks inimene (kes ta küll oli, seda teada ei saanudki). Et vastuvõtt pidi algama kell 10, siis pidime ööbimiskohast ühistranspordiga teele asuma hiljemalt kell 9 täies rõivastuses. Ja et päris täpselt me siiski ei teadnud, kuhu suunduma peame, siis väike ärevus oli ikka sees ka. Bussis olles hoidsime silmad-kõrvad lahti ja see tuli ka kasuks, sest nägime, et Itaalia rühma esindajad olid koos oma giidiga, kes ilmselgelt peaks ju teadma, kuhu minna. Õige bussipeatuse juures ta isegi lausus üle bussi: “Reception!“. Ja see tähendas, et meilgi vaja bussist maha astuda. Hoidsime end nüüd kindlalt nende selja taha. Ühel hetkel see giid aga peatus ja oli veidi nõutu õige asukoha leidmise suhtes. Meie ei hakanud aga ootama, mis ta välja mõtleb ja suundusime sinnapoole, kus arvasime, et see vastuvõtt peaks aset leidma. Sel hetkel olime juba jõe ääres, kus asusid ka 2 suuremat laeva. Nähes, et me kuidagi läbi väravate kuskile edasi minna ei saa, jäime veidi mõtlikuks. Mõtlesime siis igaks juhuks inimese käest, kes meile vastu tuli (kes juhtus olema samuti üks giididest), küsida teed Suomen Joutsasse. Ja oh seda imet.... me tegelikult olimegi juba selle „ees“. Suomen Joutsen osutus selleks samaks üheks suureks laevaks, mille ees me praktiliselt seisime.

Suupistet ja šampust vastuvõtul
nautimas. Pildistas Eveliin Anton

Kohalejõudmise mure murtud, võtsime istet Suomen Joutsan`i lavaesisel pingil. Peatselt hakkasid kogunema ka teised rühmad. Vastuvõtutseremoonia algas suht väljakuulutatud kellaajal. See kätkes endas laeval kätlemist, kingituse üleandmist (meie rühmad kinkisid Minna Sahvri käsitöö marmelaadid), ringkäiku laeval ja seejärel väikest suupistet klaasi šampusega. Võõrustaja kinkis omalt poolt A4 mõõdus Europeade´i tunnusplakati (mille me küll hiljem ringkäigult tulles vaikselt tagasi sokutasime). Sel ajal kui istusime ja nautisime päikest ning šampust suupistetega, randus meist mõnikümmend meetrit eemal vesibuss. Meie giid oli esimesel päeval ka midagi maininud, et sellega saab sõita viimasest esinemiskohast esimesse, mis oli sealjuures ka meie järgmiseks sihtkohaks sel päeval, kuhu pidime suunduma. Taavi oli vesibussi nähes kohe krapsti püsti ning läks asja uurima. Hetke pärast viipas meile kutsuvalt, et me nüüd ruttu vesibussile tuleksime. See võttis suuna täpselt sinnapoole, kuhu meil olnuks vaja hakata ka mõne aja pärast kõndima. Jalad kiiresti seeliku alt välja ja vesibussis me hetke pärast olimegi. Tore oli see sõit. Mis siis, et nii lühike. Maha pidime minema nö poole maa peal vastaskaldal. See aga meid ei morjendanud, sest aega meil oli ja saimegi jalutades aega parajaks lüüa ja jäätist nautida. Ja loomulikult poseerida, sest nii mõnigi klõps sai meist tehtud :). Jõudsime oma esinemispaika umbes 11.30. Kuna ülejäänud tantsijad, kes said täna natuke pikema hommiku veeta, pidid kohale tulema 12.15-ks, siis jõudsime nautida teiste maade gruppide esinemisi, tantsida Humppat ja juua jääkohvi.

Naksakate Elbe ja Kärutajate Sille ning Taavi kohvitamas. Pildistas Eveliin Anton

Kui esinemisaeg kätte jõudnud, asusime lavale. Naksakad esitasid 2 tantsu. Esimesena tuli esitamisele Soome polka, mis päädis loomulikult publiku tulise aplausiga. Teisena tantsisime Ma es kuule. 

"Märgiline esinemiskoht" Käru raamatukogu juhataja Ilme tantsimas
Turu raamatukogu ees Soome polkat. Pildistas Kalev Palling

Turu Europeade viimane ülesastumine tänavaesinemisel. Pildistas Kalev Palling

Ade, Heili ja Maria Pilistvere Pillemeestele ja Leelotajatele kaasa tantsimas.
Pildistas Kalev Palling

Tantsud esitatud, oli aeg suunduda lõunasöögile. Kõhud täis söödud, jäi veel umbes tunnike aega parajaks lüüa linna peal. Seejärel suundusime rongkäigu alguspaika. Et oma ettenähtud punkti jõuda, sai veidi ka niisama kõnnitud, sest mingit täpset viita selle kohta ei olnud, kuhu keegi minema peaks ning äkitselt lõppesid ka numbrid otsa ja meie kohanumbrit ei paistnud kuskilt. Koht lõpuks üles leitud, jäime rongkäigu algust ootama. Rongkäik ise edenes kiirelt ja kogu tee Eva eestvedamisel tantsides. Kui tee läbitud, suundusime muruplatsile istet võtma ja keha kinnitama.

Naksakad rongkäigu eel. Pildistas keegi Heili fotokaga

Naksakad rongkäigul. Pildistas Kalev Palling

Kärutajate ja Naksakate rühma silte hoidmas terve tee meie
tublid abilised Ade ja Maria. Pildistas Kalev Palling

Tantsusammus rongkäigul kulgemas. Pildistas Kalev Palling

Rongkäigu lõpus keha kinnitamas. Loomulikult pastasalatiga. Pildistas Kalev Palling

Sellega sai päeva nö ametlik osa läbi. Õhtu polnud aga kaugeltki mitte veel sündmuste poolest läbi. Tantsuriided ööbimiskohas mugavamate vastu vahetatud, naasime European Village´sse (seal asus nn pealava), et võtta veel viimast mõnusast meeleolust, mida korraldajatel ja esinejatel pakkuda oli.

Kella 20.00ks oli välja kuulutatud Humppaa ühistants, millega sooviti purustada maailmarekord ning millest me loomulikult kõik osa võtsime.

Humppa maailmarekordi püüdmisele kaasa aitamas. Pildistas Heili Burmeister

Peale seda sai igaüks juba ise valida omale meelepärase vaba aja veetmise.

Et sellel laval pidid esinema kella 22.30 paiku Pilistvere Pillimehed (nendega olime koos nii bussiga tulles-minnes kui ka esinemistel ja ööbimiskohas), siis võtsime (loe: Heili, Janelle, Mari ja Eveliin) oma „kohustuseks“ ka nende viimast esinemist vaatama-kuulama minna. Kohad võtsime sisse loomulikult kohe lava ees :). Seisma me seal ei jäänud, vaid õige tantsija hing sees, näitasime mitte-eestlastest kaasaelajatele, kuidas muuhulgas ka kaerajaani tantsida. Samal moel saime ka ise ühe Leedu tantsu selgeks. Tantsuõhtu oli väga meeleolukas ja meeldejääv ning kestis meie jaoks südaööni. Selleks ajaks olime enne kõik omavahel kokku leppinud, et hakkame oma bussiga kodu (ehk siis kool, kus ööbisime) poole sõitma. Koju jõudes pugesid enam-vähem kõik ka kohe oma vooditesse (loe: õhkmadratsitele). Päev oli olnud sündmusterohke ja meeldejääv.

Ootamas oli aga järgmine päev ja uued sündmused.....

Eveliin A.