iga NiNa TaGa on inimene

28. mai hommikul kell 9.20 sõitsime Kärust Rapla suunas, kus toimus Raplamaa laulu- ja tantsupidu, millest ka meie rühm esmakordselt osa võttis. Paljudele oli see esimene suurem pidu, mistõttu Eva andis meile eelnevalt infot, mida kõike vaja kaasa võtta.

Meie saime koguneda, riideid vahetada, puhata, kohvetada Kristi töö juures. Aitäh, Kristi!

Hommikupoolik algas laste proovidega, millele järgnes peaproov. Saime kohe alguses avatantsu „Oige ja Vasemba” ajal vahekäikudes käsi liigutada. Järgnesid laulud ja tantsud, kõik omas õiges järjekorras ja nii mõnigi rühm sai oma etteastet korrata. Tantsud mustrisse aetud ja saimegi lõunat nautima minna. Pakuti seljankat, mis tegi huuled nii mõnusalt oranžiks, et huulepulka poleks vaja olnudki. Kõhud täis ja võtsime suuna jällegi oma peatuspaika, kus puhkasime, pildistasime, muljetasime, kohvetasime, naljatlesime, tegime näod kaunimaks ja loomulikult panime oma uhked rahvarõivad selga, et neid kogu Raplamaale näidata ja saime tõesti oma riiete kohta palju kiidusõnu ja komplimente!

  

Ettevalmistused, mille käigus said kõigil kindlalt vööd/põlled/sõled kinnitatud 

Kohustuslik grupipilt tooli jm atribuutika abil enne rongkäiku - Janelle fotod

Algamas oli rongkäik. Meie rühma väga ilusat ja vahvat Naksakate lippu kandsid Aivi ja Riina K. Mõtlesime välja tantsusammud, reastasime end tanude värvi järgi ja olimegi valmis astuma! Rongkäik oli äge ja loomulikult liigutasime käsi nagu avatantsu ajal ja peaks mainima, et mitmed rühmad meie taga tegid seda ka. Käte liigutuste vahele seadsime ka mõned naksakad sammud, rõõmsad huilged ja lehvitused. Jõudes Tammemäele, tutvustati kõiki kollektiive, pidu võis alata ja meil ikka „Oige ja Vasemba” kätega. Neid käsi sai sel päeval päris palju! Siis sai ootust ja vaatust ja pingsalt oma korra ootamist. Esimeseks tantsuks ühine valss „Ei me ette tea”, väike paus ja siis juba kiirelt kaks tantsu järjest - „Viire Takka” ja „Simmanipolka”. Kahe tantsu vahe oli päris lühike, mistõttu tegime kiired jooksusammud, et oma õigele stardikohale jõuda. Ka publiku seast oli kuulda, et küll need naised jooksevad kiirelt. Aga ega kõik ei saa ju ometi ideaalselt minna. Nii me „Simmanipolka” ajal lausa jooksime lavale ja mõni jäi veel ka murule, aga hoogne tants sai plaksutuste saatel tantsitud ja võib-olla nii pidigi olema.

  

Jaak Kadarik on tabanud Simmanipolka kõrghetked

Uskumatu tunne oli, et ohh, ongi tehtud nagu naksti! 

Kõht oli nii tühi, et ikka hamburgerit pidid ka mõningad tantsulised endale lubama ja oligi veel jäänud tänamine ja meie ikka oma vahekäikudes.

Kojusõit, süda rahul, hing rõõmus ja nüüd jääb ainult veel uhkemat pidu oodata – 

II Eesti Naiste Tantsupidu ja meie esireas! 

Juhhuu!

 Meelike S